tere taas
Asi nüüd niikaugel et me Bowenis ning käime ka tööl, ärkame iga hommik enne kuute teadmisega et taas tuleb midagi korjata samal ajal aga päike paistab lakkamatult pähe ning küpsetab.
Nüüd aga kõigest lähemalt. Kuna Airlie Beachil me tööd ei leidnud siis kohe kui sai korteri rent läbi sõitsime siia Bowenisse, sellest kohast kuulsin tollelt tuttavalt kellel külas käisin ning ta mainis et siin suht kerge leida farmi tööd, pealegi raha hakkas otsa lõppema, seega otsustasime et tuleme siia.
Bowen asub Airlie Beachist tiba alla 80 kildi kaugusel, taas bussi sõit mida nagu teate siis piisavalt kogend kuid õnneks seekord lühike sõit kõigest pooleteist tunni kanti.
Siia jõudsime laupäeval 18.10.2008, esmamulje, et suht mõtetu paik samas kui tööd leiab siis ongi hea et pole millelegi kulutada. Esmalt tuli leida elamine. Sai proovitud eelnevalt ka telefoni teel bronnida kuid kõik kohad täis, siin kohapeal saime endale siis neljapäevaks koha hostelisse kus organiseeriti ka tööle ning tagasi transport, kuid vaja oli veel ka sinna maani kusagil ööbida. Leidsime mingi koha kus kaks viimast kohta vabad, mis erinevates tubades. Mul läks hästi sain tuppa kus kaks pilukat lõuna koreast, suht korralikud tüübid, kuid sõber sai tuppa kus mingid õlid kes öösel tõmbasid voodis suitsu ning vett olid näinud vist viimati eelmisel aastal ning hosteli üleüldine mulje polnud ka kõige parem.
Õhtu poole vaatasime natuke ringi, mõtlesime et jalutaks ühte randa, mis kandis nime Queens Beach, see võttis meil aega poolteist tundi, ranna lähedal oli ka kino ning just siis algas film the bank job, päris hea, peale seda taas jala koju. Pühapäeal läksime teise randa mis natuke lähemal nii umbes tund jala, koha nimi Horseshoe Bay.
Pühapäeva õhtul aga täiesti lambist küsis üks korea tüüp et kas me homme ehk siis esmaspäeval tööle ei tahaks minna, loomulikult olime nõus. Ärkama pidime kella viie paiku hommikul.
Töö nägi ette siis tomatite korjamist, toimis see nii et istusime ise mingi kombaini peal ning see liikus vagude vahel ning meie samal ajal noppisme tomateid. Tööpäev kestis kümme tundi ning teenisime 50 dollarit, läbi lillede öeldes ajas ikka sita suht keema küll, mõtlesime et sinna küll rohkem minna ei taha.
Peale tööd kondasime mööda linna ringi üritasime endale leida uut elamiskohta kuna eespool mainisin et see hostel oli ikka suht rääbakas.
Ning siis täiesti juhuslikult astusime sisse ühte kohta mis ei kandnud mitte hosteli nime vaid midagi taolist nagu võõraste maja. Seal pakuti ka kohe ööbimsit ning teisipäevast alates tööd.
Seekord korjasime paprikat, ega algus päris täpselt ei teadnud kuidas ning mille eest tasutakse, arvasime et tüki töö, kuid õnneks võis valida ka tunni palga, kuna ma korjasin esimesel päeval pool sobiga mingi 69 ämbrit, üks ämber võrdus üks dollar, samas usinamad korjasid kolmesaja kanti ning rekord oli 520, mitte küll vist tol päeval kuid mingil varasemal päeval mis tähendab siis et ühe päevaga ehk kaheksa tunniga teenis too tegelane 520 dollarit miinus maksud, korrutage see kuuega või seitsmega oleneb palju päevi nädalas töötaks ning vaadake mis summa kokku tuleb. Kolmapäeval korjasin ka veel paprikat, selg oli eelmisest päevast täiesti kange kuid ämbreid tuli natuke alla kaheksakümne. Neljapäeval kolisime aga arbuuse korjama, mis natuke parem töö, kuna erinevad etapid ning arbuus ka suht söödav. Päeva lõpuks aga täiesti läbi kuna üks etapp nägi ette seda et seisime kuuekesi vagude vahel ning loopisime neid arbuuse, mis kaalusid kuni kümme kilo. Et võite kodus järgi proovida seiske meetrise vahega kõrvuti ning loopige topispalli ah ja ning lisage sinna veel juurde kolmkümmend kraadi sooja ning päike. Õnneks reedel ning laupäeval töötasin ruumis sees, tegin neid kaste mille sisse arbuusid käivad ning aitasin ka muudes asjades. Täna põhapäeval oli vaba päev, hommiku poole käsime ujumas ning logelesime niisama kuna homme taas tööle vaja minna, nüüd aga kirjutan blogi ning kell hetkel üheksa läbi õhtul.
Asi nüüd niikaugel et me Bowenis ning käime ka tööl, ärkame iga hommik enne kuute teadmisega et taas tuleb midagi korjata samal ajal aga päike paistab lakkamatult pähe ning küpsetab.
Nüüd aga kõigest lähemalt. Kuna Airlie Beachil me tööd ei leidnud siis kohe kui sai korteri rent läbi sõitsime siia Bowenisse, sellest kohast kuulsin tollelt tuttavalt kellel külas käisin ning ta mainis et siin suht kerge leida farmi tööd, pealegi raha hakkas otsa lõppema, seega otsustasime et tuleme siia.
Bowen asub Airlie Beachist tiba alla 80 kildi kaugusel, taas bussi sõit mida nagu teate siis piisavalt kogend kuid õnneks seekord lühike sõit kõigest pooleteist tunni kanti.
Siia jõudsime laupäeval 18.10.2008, esmamulje, et suht mõtetu paik samas kui tööd leiab siis ongi hea et pole millelegi kulutada. Esmalt tuli leida elamine. Sai proovitud eelnevalt ka telefoni teel bronnida kuid kõik kohad täis, siin kohapeal saime endale siis neljapäevaks koha hostelisse kus organiseeriti ka tööle ning tagasi transport, kuid vaja oli veel ka sinna maani kusagil ööbida. Leidsime mingi koha kus kaks viimast kohta vabad, mis erinevates tubades. Mul läks hästi sain tuppa kus kaks pilukat lõuna koreast, suht korralikud tüübid, kuid sõber sai tuppa kus mingid õlid kes öösel tõmbasid voodis suitsu ning vett olid näinud vist viimati eelmisel aastal ning hosteli üleüldine mulje polnud ka kõige parem.
Õhtu poole vaatasime natuke ringi, mõtlesime et jalutaks ühte randa, mis kandis nime Queens Beach, see võttis meil aega poolteist tundi, ranna lähedal oli ka kino ning just siis algas film the bank job, päris hea, peale seda taas jala koju. Pühapäeal läksime teise randa mis natuke lähemal nii umbes tund jala, koha nimi Horseshoe Bay.
Pühapäeva õhtul aga täiesti lambist küsis üks korea tüüp et kas me homme ehk siis esmaspäeval tööle ei tahaks minna, loomulikult olime nõus. Ärkama pidime kella viie paiku hommikul.
Töö nägi ette siis tomatite korjamist, toimis see nii et istusime ise mingi kombaini peal ning see liikus vagude vahel ning meie samal ajal noppisme tomateid. Tööpäev kestis kümme tundi ning teenisime 50 dollarit, läbi lillede öeldes ajas ikka sita suht keema küll, mõtlesime et sinna küll rohkem minna ei taha.
Peale tööd kondasime mööda linna ringi üritasime endale leida uut elamiskohta kuna eespool mainisin et see hostel oli ikka suht rääbakas.
Ning siis täiesti juhuslikult astusime sisse ühte kohta mis ei kandnud mitte hosteli nime vaid midagi taolist nagu võõraste maja. Seal pakuti ka kohe ööbimsit ning teisipäevast alates tööd.
Seekord korjasime paprikat, ega algus päris täpselt ei teadnud kuidas ning mille eest tasutakse, arvasime et tüki töö, kuid õnneks võis valida ka tunni palga, kuna ma korjasin esimesel päeval pool sobiga mingi 69 ämbrit, üks ämber võrdus üks dollar, samas usinamad korjasid kolmesaja kanti ning rekord oli 520, mitte küll vist tol päeval kuid mingil varasemal päeval mis tähendab siis et ühe päevaga ehk kaheksa tunniga teenis too tegelane 520 dollarit miinus maksud, korrutage see kuuega või seitsmega oleneb palju päevi nädalas töötaks ning vaadake mis summa kokku tuleb. Kolmapäeval korjasin ka veel paprikat, selg oli eelmisest päevast täiesti kange kuid ämbreid tuli natuke alla kaheksakümne. Neljapäeval kolisime aga arbuuse korjama, mis natuke parem töö, kuna erinevad etapid ning arbuus ka suht söödav. Päeva lõpuks aga täiesti läbi kuna üks etapp nägi ette seda et seisime kuuekesi vagude vahel ning loopisime neid arbuuse, mis kaalusid kuni kümme kilo. Et võite kodus järgi proovida seiske meetrise vahega kõrvuti ning loopige topispalli ah ja ning lisage sinna veel juurde kolmkümmend kraadi sooja ning päike. Õnneks reedel ning laupäeval töötasin ruumis sees, tegin neid kaste mille sisse arbuusid käivad ning aitasin ka muudes asjades. Täna põhapäeval oli vaba päev, hommiku poole käsime ujumas ning logelesime niisama kuna homme taas tööle vaja minna, nüüd aga kirjutan blogi ning kell hetkel üheksa läbi õhtul.
No comments:
Post a Comment